Ühel sügispäeval oktoobris oli minu laual päike. Õmblesin 18 seljakotti ja 3 poekotti Mesimummu rühma lastele ja õpetajatele.
Lapsevanemad soovisid, et kotid oleksid ühevärvilised. Variandiks oli nime alla teha must riba ja nimi kollasega, aga must kangas suure tõenäosusega annab värvi ja ma ei soovinud riskida. Seega on nimealune riba ka kollane. Pakkusin küll ka mummulist kollast jm, aga jäädi täiesti kollase kanga juurde.

Minu tehtud sussikottidel on nimi tikitud eraldi kangale ja õmmeldud ribana vahele. 
LapiButiigis tehtud kotid
Töötasin kunagi sellise variandi välja, sest otse kangale on natuke riskantsem tikkida. Ribale tikitud nime aga saan perfektselt nii välja lõigata, et nimi jääb keskele ja kui tikkimismasin trikke teeb või midagi untsu läheb, siis toode ei lähe mahakandmisele.
 

Olen igakord sussikotti õmmeldes soovinud panna paelakanali vahele ka riputusaasa, aga see meenub alles siis, kui toode valmis. Seekord oli see varem meeles ja kottidele said ilusti riputusaasad ka tehtud.
 

Lapsevanemad triikisid kottidele nime juurde väikesed mesilase aplikatsioonid.
 

Minu pisipoja on kõige suurem lepatriinufänn üldse. Sügisel said lapsed omad toad ja mul tekkis võimalus lapsele kardinad õmmelda. Suuremad poisid ei taha ja neile piisab ruloodest. Lepatriinu kangast väga saada ei ole, aga siis kogemata leidisn Lipi-Lapi ärist vahva kanga ja ostsin ära kõik olemasolevad 5 meetrit, kanga laius 220 cm.
Järgmine päev helises telefon ja uuriti kas ma saan õmmelda 24 sussikotti ja et kas mul on pakkuda lepatriinudega kangast... "Jaaa, just eile tellisin." Tegin kiired arvutused ja tundus, et jagub kõikide projektide jaoks. Hiljem muidugi selgus, et arvutasin valesti ja kangast läks poole rohkem, aga jagus ka minu poja jaoks. See muidugi selgus siis, kui olin kotid välja lõiganud. Terve selle aja mõtlesin, et mis ema ma küll olen, ostan lapsele kanga ja siis õmblen selle tellimustööks... Samasse lasteaeda õmblesin eelmisel aastal lepatriinudega padjad.
Siin on 24 sussikotti. Nimed tikkisin punase mummulisele kangale musta niidiga. Seda jagus ka ainult nibin-nabin, nii et koti ülasrrvas on mummuline riba ainult eespool. Koti tagumine pool on üleni lepatriinudest. Mõõdud 30*37 cm, sees ka vooder.

Pidasin tellijaga nõu, kas hall taust ja punane niit või punane taust ja must niit.

Aga oma lapsele sain lisaks kardinatele ka veel põlle ja natuke jäi kangast veel üle ka. Renoril on vahva katusega voodija ta soovib sinna aknakesele ka veel kardinaid ette.

 

Lepatriinusid ei ole kunagi liiga palju. Kuna avastasin, et kangal on defekt rinnaesisel, siis tikkisin ka nime, sildina valgele kangale. Ja et see valge kangas väga nö ei kriiskaks silma, siis tikkisin nime ette lepatriinu ka.

Kui kanga kätte olin saanud, siis natuke ehmatasin ära, et kirju tapeet ja kirju kardin ei lähe väga kokku omavahel. Seega õmblesin kardina välimistesse servadesse ja alla äärde punase kandipaela, et eraldaks natuke. Minu meelest toimib päris hästi. Esialgne mõte oli õmmelda punasest kangast ribad, aga no punase kanga suutsin ka kõik (jõulu)tellimustöödeks ära õmmelda. Kardinaid käisin õmblemas "puhkuse" ajal. Lõupks oli vaja ju kaks kuud tagasi antud lubadus ka täide viia. Aga jaaa, minu jaoks on see  tõeline nauding, kui pood on kinni ja ma saan üksi rahus omi asju toimetada ja õmmelda.

Nööriga kinnitõmmatavad kotid on kindlasti top kolme seas toodete hulgas, mida olen oma lastele kõige rohkem õmmelnud.
Sel aastal õmblesin kohe ekstra suured seljakotid keka riietele, 40*50 cm, kuna vaja on ju kaasa võtta igailmariided. Mahutavust on küll, aga järgmine kord teen lausa 45-50*50 cm. Paelakanali õmblesin eraldi ribana, siis sain ka riputusaasa sinna vahele õmmelda. Kiled on need samad "prügikastist päästetud", muidu oleks see õmblustsehh need ära visanud.
Nimesid minu lapsed enam koti peale ei taha, keskmisele pojale tikkisin jalgpalli aplikatsiooni.

LapiButiigi FB-lehel on käimas väike loosimäng. Loosi läheb kaks sussikotti - üks valgete mummudega kollane ja teine valgete mummudega münt. Piltide peal on vahvad kutsud.
Koti mõõdud on 30*37 cm, materjaliks puuvillane kangas. Kott on voodirga. Koti peale tikin ka nime. Viimase pildi peal on näha, kuhu nimi tuleb. Nimed tikin samale kangale, millest on tehtud paelakanalid. Kott ongi selle pärast veel poolik, et saaks nimega riba külge õmmelda.
Loosis saad osaleda LapiButiigi FB-lehel. Loos läheb lukku 3. september.  
Facebooki loosi-postitus.
Tehtud tööd Galeriis.
Sussikotid e-poes.

Näitan mõningaid väiksemaid töid, mis detsembris veel tehtud sai.

Pehme pall beebi nimega. Pall kõriseb.

 

Pehme raamat beebi nimega.
Raamatu ühe lehe mõõdud on 15*15 cm. Raamatus on 8 pilti, keskmise lehe sees on piiks.

 

Sussikott Mathiasele. Tegelikult pidi sellest tulema seljakott, mis ta nüüdseks ka on, aga ma ei hakanud uut pilti tegema peale paelte ümber tõstmist.

Põll ja kokamüts.

Ja veel ühed päkapikusokid. Need on nüüd sellised keskmise suurusega, võrreldes minu mini ja suurte sokkidega. :)

Need kaks kotti on tehtud lapitehnikas. Üks on lihtsalt paeltega kinni tõmmatav ja teine käib selga.         
Marcuse lasteaias ei tohi kotil olla pikad paelad. Seega sai otsustatud koos emaga hoopis lukuga koti kasuks.    

Tänases postituses näitan kotte, mis käivad seljas on mõeldud kehalise riietele.
Need kolm on tehtud linasest kangast (50% lina ja 50 % puuvill). Paelteks puuvillased jopenöörid.

Poitse kotid on tehtud tööpükste kanagst, mis on natuke tugevam, kui tavaline puuvillane kangas.

Järgmised sussikotid. Need on nüüd valminud eritellimusel, ühele on aplitseeritud öökull, teisele ralliauto.
GALERII            

Ilusat 1. septembrit!
Tänases postituses on pildid öökullidega sussikottidest ja mõned mustrilistest ja muude tegelastega sussikottidest. Mõõdud enamjaolt 30*37 cm, mõned kotid ka suuremad, vastavalt soovile. Kotid pn eelnevalt läbi pestud puuvillastest kangastest. Üleval servas on paelakanal. Paelaks/nööriks puuvillane jopenöör. Kotil on sees ka vooder.