MinustVÄRVIRÕÕM LAPIBUTIIGIS
Noore tüdrukuna meeldis mulle rohkem isa seltsis põllul traktoriga sõita kui emaga süüa teha, rääkimata muudest nö naiste töödest. Käsitöö ei huvitanud mind üldse... Üks kord juhtusin kohalikust lehest lugema lapiringi kuulutust ja samal õhtul juba olingi esimeses tunnis. Nii see alguse sai... Olen tegelenud lapitehnikaga 2005 aasta sügisest. Lapitehnika on põnev, väljakutsuv ja pakub palju mängurõõmu. Kunagi ei tea päris täpselt ette, milline näeb välja lõpp-tulemus. Ja see lõpp-tulemuse ootamine teebki õmblemise nii põnevaks. Kasutan lapitehnikas palju taaskasutus-materjali, mis on minu jaoks paljuski lapitehnika (põhi)mõte- kardinaid teki tagusteks, vanu kuid korralikke kitleid/seelikuid, triiksärke jne.Kõige rohkem aga jumaldan ma nn nõuka-aegseid kangaid. Need on kangad, mis tekitavad minus sõnaseletamatuid emotsioone, nii et vahest ei saa magadagi. :) Mulle meeldib otsida ja sätitada kangatükikesi. Teinekord paneb see küll ka pea valutama, sest alati ei jookse disain ja kangad omavahel kokku aga peale väikest pausi läheb kangastega mängimine jälle ludinal. :) Lapitehnika on minu kirg, minu hobi, minu töö! :D Suur-suur tänu, kalli ja kniks minu abikaasale, kes seda kangahullust on siiani talunud ja samas mind palju ka toetanud ja aidanud! Teid tervitab lapitehnik Airi Evestus. :)  . 
|